Kui inimene saab teada, et mingil omadusel, näiteks kehakaalul, on geneetilised põhjused, võib ta hakata vähem kontrollima selle tunnuse arengut mõjutavat käitumist: näiteks hakata varasemast isukamalt sööma. Seeläbi võib teadmine mingi tunnuse seosest geenidega selle hoopis tugevamalt geenidega kokku siduda, osutab Tartu Ülikooli filosoof.

“Kui kuuleme, et mingil tunnusel on geneetilised põhjused, siis sageli me kaldume tõlgendama kuuldut üleliia deterministlikult,” ütleb Tartu Ülikooli filosoofia teadur Riin Kõiv. Näiteks võib inimene järeldada, et kas tema kehakaal on nii- või naasugune, on sel juhul paratamatu.

“Kui kuuleme, et mingil tunnusel on geneetilised põhjused, siis sageli me kaldume tõlgendama kuuldut üleliia deterministlikult.”
“Tajume, et meil on üsna vähe võimalik enda otsuste ja käitumisvalikutega selle tunnuse avaldumist kontrollida,” kirjeldab Kõiv. Selle tagajärjel võib aga kasvada või väheneda ka see, kui suurel määral põhjustavad mingis popula